EMAKEELE SELTS

Anna Verschik andis ülevaate keeleliste elulugude teooriast ja uurimisvõimalustest. Keeleline elulugu (linguistic biography) on kaasvestlejale/intervjueerijale mõeldud narratiiv keelejuhi kogemustest erinevate keeltega elu jooksul. Narratiiv ei pruugi olla ainult suuline, nt keeleõppimise memuaarid, päevikud jms kirjalikud materjalid lähevad ka arvesse. Seega võivad keelelised elulood olla 1) suulised narratiivid; 2) kirjalikud narratiivid - päevikud, isiklikud märkmed; 3) trükis avaldatud kirjalikud narratiivid (memuaarid). Keelelistest elulugudest võib teada saada ka midagi sellist, mida keelejuht endale ei teadvusta, nt spontaanse keeleomandamise kohta (keskkonnast, suhtlusest, televisioonisaadetest), kusjuures keelejuht ei aimagi, et valdab mingil määral mõnda keelt (Franceschini projektist ilmnes, et paljud Šveitsi sakslased suudavad suhelda itaalia keeles, mida nad kunagi pole õppinud koolis, õpetajaga, kursustel jm formaliseeritud viisil). Peale selle saab juurdepääsu mitmekeelse isiku sisemaalilma; on võimalik avastada uusi seoseid (nt erinevate keelte ja emotsioonide vahel); samuti on keelelised elulood tänuväärne allikas ajaloolisele sotsiolingvistikale. Muidugi ei saa keelejuhi juttu puhta kullana võtta. Pavlenko järgi avaldub keelelistes elulugudes vähemalt kolme tüüpi reaalsus: tekstireaalsus (informatsioon, mis tuleneb vahetult keelejuhi jutust, mida omakorda võivad mõjutada eksisteerivad keeleideoloogiad, keelejuhi enda tõekspidamised jms), elureaalsus (sündmused, faktid, mida tuleb vaadelda ajaloolises ja sotsiolingvistilises kontekstis) ja subjektiivne reaalsus (keelelises eluloos üleskerkivad motiivid ja teemad). Keeleliste elulugude uurimisel on oluline teha vahet nende reaalsuste vahel.

Kristiina Praakli ettekanne käsitles võrgustikuanalüüsi ja selle rakendamist keeleteaduses. Suhtlusvõrgustik kujutab inimestevahelisi sotsiaalseid sidemeid, mille omaduste kaudu võib tõlgendada võrgustiku liikmete sotsiaalset käitumist (Wiklund 2002). Võrgustikuanalüüsi (social network analysis) uurimisobjektiks on inimese suhted teiste inimestega, nende suhete kaudu moodustuva võrgustiku struktuur ja selle omadused. Sotsiaalsete võrgustike analüüsi põhieesmärk on leida vastus küsimusele, mil määral mõjutavad erinevad võrgustiku-struktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise (sh keelelise käitumise) varieerumist ja muutumist.
Sotsioloogide ja antropoloogide töödest mõjustatuna jõudis võrgustikuanalüüs 1970. aastatel sotsiolingvistikasse. Varem olid sotsiolingvistid väitnud, et inimese keeletarvitus sõltub tema vanusest, soost, päritolust ja sotsiaalmajanduslikust staatusest. Kuid leidus kogukondi, kus ühesuguste sotsiaalsete parameetritega keelejuhtide idiolektides oli suuri erinevusi. Võrgustikuanalüüsi kasutamine andis niisuguste erinevuste seletamisel häid tulemusi. Suhtlusvõrgustike põhiidee lähtub inimese seotusest võrgustikuga: kui inimene kuulub võrgustiku tuumikusse, siis peaks tema keelekasutus sarnanema võrgustiku tuumiku keelekasutusega, kui inimesel on aga palju võrgustikuväliseid suhteid, siis peaks tema keelekasutus võrgustiku tuumiku omast erinema. Mida tihedamad ja mitmetahulisemad kontaktid võrgustikku kuuluvate inimeste vahel on, seda sarnasem on nende keelekasutus. Kuigi võrgustikuanalüüs aitab informantide keelelisele käitumisele seletust leida, ei selgita see siiski kõiki erinevusi. Indiviidi keelekasutuse uurimusel tuleb tema suhtlusvõrgustiku struktuuri kõrval arvestada ka muid võimalikke tegureid nagu indiviidi keelehoiakud ning massimeedia mõjud. Võrgustikuanalüüsi on keeleteaduses rakendatud keele varieerumise ja muutumise; kakskeelsusuurimustes keele säilitamise, keelevahetuse ja keelevalikute välja selgitamiseks, aga ka koodivahetuse ning teise keele omandamise uurimustes.

Mari Metsa ettekanne "Suhtlusvõrgustikest kahes Ida-Võrumaa külas" käsitles 1990ndate esimese poole võru kõnekeelt, vastandades eesti ja võru keelele omased nud-partitsiibi tunnused. Ettekande eesmärk oli selgitada, kas võrgustikuga seotus mõjutab eestikeelsete tunnuste osakaalu informandi kõnes. Mõlema küla puhul ilmnes, et võrgustikuga nõrgemalt seotud informantidel esines rohkem eestikeelseid formatiive kui võrgustikuga tugevalt seotud keelejuhtidel. Võrgustikuga seotuse aste korreleerus informandi haridustaseme ja sooga: keskeri- ja kõrgharidusega keelejuhtidel oli rohkem kohaliku võrgustiku väliseid kontakte, samuti oli osa mõlema küla meestest töötanud pikemat aega väljaspool kohalikku piirkonda. Sellest tulenevalt oli keskeri- ja kõrgharidusega informantidel ning meestel rohkem kokkupuuteid eesti keelt kasutavate inimestega, see omakorda avaldus ka nende keelekasutuses.