Reet Kasik meenutas ettekandes
“Ajakirjanduskeel 21. sajandi alguses”, et kui
Veski päeval paarkümmend aastat tagasi
räägiti ajakirjanduskeelest, siis oli Juhan Peegli
üldhinnang, et ajakirjandus koosneks nagu kahest vastandlikust
poolest – impersonaalsest ja personaalsest poolest, ja seda
just oma keelekasutuselt. Nõukogude süsteemi
lõpuaastateks need kaks poolust järjest kaugenesid
teineteisest, ajaleht nagu jagunes kaheks pooleks – loetavaks
ja mitteloetavaks just oma keele poolest, sest kommunikatsiooni aluseks
olevat arusaadavuse nõuet rikuti peaaegu igas lehes ja
esmalt just ametlikus informatsioonis. Põhiline, mis vaba
Eesti ajakirjanduse meediakeeles esile tõusis, oli
personaalsuse poole järsk avardumine, nii et see kohati
üsna ilmselt hakkas väljuma faktikirjanduse
asjalikkusest. Lehe loetav ja raskesti loetav osa jagunes üsna
silmapaistvalt selle järgi, kas kirjutaja oli ajakirjanik
või mitte. Õppinud ajakirjanike lugudele oli
vähe ette heita, rohkem probleeme oli spetsialistide ja
ametnike kirjutatud lugudega, mida ilmus järjest enam.
Kui vaadata sellest aspektist meie
tänast ajakirjanduskeelt, siis kõige suurem muutus
ongi see, et need spetsialistide ja ametnike
otsesõnavõtud oma asjadest on kadunud
või taandunud arvamusküljele või lugeja
kirjakasti. Uudiste ja sõnumite leheküljed
kirjutavad ajakirjanikud, asjaosalised vaid vastavad ajakirjanike
küsimustele. Peaks ju nagu kõik olema korras
– professionaalsed ajakirjanikud suudavad oma
küsimustega uudise kätte saada ja õppinud
tekstiloojatena selle loetavas ja huvitavas vormis lugejani tuua. Ent
analüüsi järgi on nii Postimehes kui ka
Eesti Päevalehes uudiste laused kaks korda pikemad ja
keerulisemad kui 10 ja 20 aastat tagasi Edasis. Tänase
trükiajakirjanduse keele erijoontena saab välja tuua
peidetud sõnumiga bürokraatlikku ja keerulist
ütlemisviisi, mida poliitiline ja ärieliit on uuesti
hakanud kasutama. Ajakirjandusega pannakse suhtlema pressiesindajad,
infosekretärid jm ametnikud, kelle ülesandeks on
üksnes teksti vahendada. Uudised koostatakse üha
suuremal määral otsestest tsitaatidest või
tsitaadilähedastest refereeringutest, on artikleid, milles
pole ühtegi lauset, kus poleks viidet allikale. Objektiivsust
esitatakse nii, et küsitakse asja võimalikult
mitmelt inimeselt ja trükitakse ära kõik
öeldu. Kui küsitletud kordavad peaaegu
sõna-sõnalt sama juttu, siis seda ei tihendata.
Kui küsitletud räägivad üksteisele
vastu, siis ei pöörata sellele enamasti
tähelepanu. Ka sellele, et inimene ei vasta
küsimusele, vaid räägib asjast
mööda, ei pöörata
tähelepanu. Sellise tekstitegemisviisi tagajärg on
hämamine, propaganda, kõneleja hoiakute ja valikute
propageerimine objektiivse info asemel. Poliitika- ja majandustekstid
loovad maailma, kus elavad ja tegutsevad sellised tegelased nagu
ühiskond,
konsensus,
tarbijahinnaindeks,
kampaania,
jätkusuutlikkus,
kus asjad juhtuvad iseenesest (
hinnad tõusevad,
muutused toimuvad,
sisseränne
suureneb,
tagajärjed ilmnevad),
kus tegutsejateks ei ole inimesed, vaid mitmesugused abstraktsed
mõisted ja poliitilised olendid (
majanduskriis
kõigutab,
tööpuudus
taandub,
maksutüli peletab,
väljaminekute
kasv jätkub,
reformid edenevad,
rahapuudus
pikendab haiglajärjekordi). Ka ajakirjanduslikke
žanreid ei ole pahatihti võimalik eristada. Juhtkirjad ja
arvamused kommenteerivad ja hindavad neidsamu kõnesid,
millest koosnevad uudised. Uudise ja arvamuse piir on praktiliselt
kadunud. Ajaleht on viimase 10–15 aasta jooksul
läinud selgelt kõnekeelsemaks. Meelelahutus
müüb paremini, seepärast pakutakse ka infot
meelelahutuse vormis. Kirjutajad ei oska alati eristada
tõsisemate teemade käsitlemiseks sobivat stiili
kergema meelelahutuse stiilist, neile on see kõik
üks ajakirjanduskeel. Reet Kasik jääb ootama
aega, kus kvaliteetajakirjandust ei hinnata teistest paremaks mitte
ainult käsitletavate teemade, vaid ka kasutatava keele ja
stiili järgi.
Kathy Sarapuu ettekande
“Päevalehtede juhtkirjad tekstina”
eesmärk oli vaadelda, kellele ajalehtede Postimehe, Eesti
Päevalehe ja SL Õhtulehe 36 juhtkirja ajavahemikust
16. mai – 28. mai 2005 on suunatud, keda nad
süüdistavad, keda õpetavad, keda kiidavad
ning kuidas ja milliste keeleliste vahenditega seda tehakse. Juhtkiri
on arvamustekst, milles meediainstitutsioon esitab oma seisukohti,
suhtumisi ja hoiakuid mõne uudise, probleemi või
avaliku elu tegelase kohta. Juhtkiri sisaldab nii fakte kui arvamusi;
ta tõlgendab ja seletab olulist uudist. Juhtkirjades
väljenduvad arvamused ja ideoloogiad mängivad olulist
rolli avaliku arvamuse kujundamises ja selle muutmises ning
mõjutavad sotsiaalseid ja poliitilisi debatte ja otsuste
tegemist. Vaadeldes Eesti ajalehtede juhtkirju, võib neid
eesmärgi järgi jagada kahte suurde rühma.
Ühed on selgitavad ja tõlgendavad, kus ajaleht
seletab mingi sündmuse või otsuse tausta. Ajaleht
ütleb välja lihtsalt oma arvamuse vastava teema
kohta, põhjendab oma arvamust, toetudes faktidele. Teine osa
juhtkirjadest on poleemilised ja kriitilised. Kritiseeritakse toimunud
sündmusi, tehtud otsuseid jne. Kritiseerimisega toob ajaleht
välja selle, mis neile ei meeldi, millega nad rahul ei ole ja
mida nende arvates oleks pidanud tegema teisiti. Juhtkirjade
kriitilisus tuleb eriti selgelt välja sellest, missuguseid
substantiive, adjektiive ja verbe nad kasutavad
päevakajalistest sündmustest
rääkides. Kritiseerimisega kaasneb tihtipeale ka
õpetamine, ajaleht pakub ise lahendusi. Näidatakse,
kuidas tuleks toimida, mida peaks ette võtma. Vaadeldud
juhtkirjadest oli poleemilisi-kriitilisi 22 ja
selgitavaid-tõlgendavaid ainult 14, mis näitab
seda, et meie ajakirjandus on kriitiline ja kirjutab meelsamini just
negatiivsetest asjadest. Kritiseerimist annab edasi peamiselt
negatiivse värvinguga sõnavara, kuid kriitilisus
peitub ka eituse, tingiva kõneviisi ja retooriliste
küsimuste kasutamises.
Tiit Hennoste ettekanne
“Kuidas ajalehed manipuleerivad”
analüüsis artiklisarja, mille vallandas 10.
veebruaril 2005 Eesti Päevalehes ilmunud artikkel. Selles
süüdistatakse Postimeest, et ajaleht on muutunud
Reformierakonna häälekandjaks. Järgnenud
vastulausetes, diskussioonides ja uudiskirjades peegelduvad
suurendatult manipuleerimisvõtted, mida ajalehed kasutavad:
lekitatud materjali kasutamine vajalikul hetkel, sildi kleepimine,
vastase väidete muutmine, olemasolevast materjalist ainult
enda eesmärkidega sobiva osa valimine, eufemistlik
või ebamäärane sõnastus,
sõnade vahetamine, aktiivse negatiivse positsiooni
asendamine passiivse või ebamäärasega,
enamusele apelleerimine, vastase süüdistamine
suvalises asjas asjast kõnelemise asemel, positiivse
enesepildi loomine, iroonia kasutamine tõestusmaterjali
asemel. Kui võrrelda varasemate pisteliste uurimistega, siis
antud väikeses sarjas puudus vaid manipuleerimine tsitaadi
saatelausega. Poliitiline järeldus on, et nii Postimehe kui
Eesti Päevalehe positsioon ja usaldusväärsus
nõrgenes ning lehed andsid ise parteidele hoova, millega
kasvõi tulevaste kohalike valimiste eel ajalehti korrale
kutsuda.
Krista Leppikson tegi
ettekandes “Kuidas on ja kuidas võiks.
Keeletoimetaja mõtteid” kokkuvõtte
keelevigadest, millega ta keeletoimetaja ametis ikka ja jälle
kokku puutub. Eelkõige on need kokku- ja lahkukirjutamisvead
ning suure algustähe pealetung mitmesuguste
õigusaktide ja dokumentide
tüübinimetustes, nt Riiklik Arengukava.
Eriti häiriv on pühade ja
tähtpäevade nimetuste kirjutamine suure
algustähega postkaartidel või kommikarpidel.
Majandustekstides on põhiliseks
mõõtühikuks millimeeter seal, kus kohane
oleks kasutada sentimeetreid ning arvud esitatakse kas tuhandetes
või miljonites (kolmsada kaheksateist tuhat miljonit).
Samuti torkab silma tarbimisühiskonnale orienteeritud
suhtumine: inimene, ka kõige väiksem beebi on
tarbija. Traktoreid enam ei osteta, nüüd
investeeritakse traktorisse. Laialt on levinud sõna organisatsioon
inglisemõjuline kasutamine tähenduses
‘struktuur’. Esile toodi veel mitmeid
küsitavusi, millele keeletoimetaja peab ikka ja jälle
vastust otsima.
Konverentsi järel asetati lilled J. V. Veski hauale Raadi
kalmistul.
