Annika Hussar. "Emakeele Seltsi XLI J. V. Veski päev". Keel ja Kirjandus, 12, 2008, lk 1002—1003.
Konverentsi ettekannetes püüti heita pilk sellele, kuidas eesti keel eri aladel riigi keeleks kujunes, tagasivaate eesti keele kasutamisele ja rollile (muude keeltega võrreldes) vabariigi algusaastail.
Oma ühisettekandes „1934. a ja 1995. a keeleseadused: ühist ja erinevat” andsid Tõnu Tender (Haridus- ja Teadusministeerium) ja Andres Hallmägi (Pohla & Hallmägi Advokaadibüroo) ülevaate kahe erineva ajastu keeleseadusest. Need keeleseadused on sündinud eri olukorras ning nende ülesanded ja käekäik on kujunenud üsna erinevaks: 1934. a muret keele säilimise pärast ei olnud, 1995. a oli eestlaste osakaal rahvastikus oluliselt vähenenud; sõjaeelne keeleseadus püsis muutmata kujul, 1995. a seadust on korduvalt muudetud; 1934. a seaduses polnud viidet kirjakeele normile jne.
Ott Kurs (Tartu Ülikool) kõneles oma ettekandes „Maateaduse terminoloogia arendamisest 1920. aastail”, kuidas eestikeelne õpetus Tartu ülikoolis tõi kaasa süstemaatilise töö terminitega ning nende loomisega. Selle tulemusena sündis näiteks rida maastikuga seotud sõnu: ajujää, juga, jäätmaa, kuppel, vallseljak jne. Mõne termini tähendus on küll hiljem muutunud, osa kasutusest kõrvale jäänud, sõjajärgsel ajal ka näiteks rahvusvaheliste terminitega asendunud, ent oluline alus oli siiski tookordse tööga rajatud.
Jakob Kübarsepp (Tallinna Tehnikaülikool) rääkis teemal „Eesti keel õppe- ja teaduskeelena tehnikahariduses”. Eesti tehnikahariduse juured on eeskätt Venemaa, mõnevõrra ka Saksamaa ülikoolides, teiste keelte osa on ka hiljem olulisel kohal olnud. Eesti Vabariigi sünniga ei alustatud tehnikaalade arendamist päris tühjalt kohalt: eestikeelseid tehnika, füüsika, keemia jne õpikuid oli selleks ajaks juba ilmunud. 1919 moodustas Eesti Tehnika Selts oskussõnavara loomiseks keelekomisjoni, 1920. aastate teisel poolel ilmus rida olulisi originaalõpikuid.
Reet Kasik (Helsinki Ülikool, Tartu Ülikool) esines ettekandega „Eesti keel ja keeleteadus Tartu ülikoolis 1919–1940”. Eesti Vabariigi eelset iseloomustas esineja sõnutsi olukord, kus ülikool oli rahvusaladel kõrvalseisja ning tegevus rahvusteaduste alal amatöörlik. Kui õpetus- ja teaduskeeleks sai eesti keel, muutus olukord: 1920. aastatel tekkisid mitmed rahvusteaduste uurimise institutsioonid; hakkasid ilmuma uued erialaajakirjad, laienesid keeleteadlaste uurimisvaldkonnad jne.
Riho Saardi (EELK Usuteaduse Instituut) ettekande pealkiri oli „Luterliku kiriku eestistamisest”. Esineja keskendus kahele aspektile: sünnipärased eestlased luteri kiriku ametites ning kiriku eestipärastamine. Eesti emakeelega pastoreid tegutses juba enne Eesti Vabariigi sündi, mõnes piirkonnas oli neid õige rohkesti. Samas jäi usuteaduskonnas antud haridus veel Eesti riigi sündideski Tartu ülikoolis osaliselt saksakeelseks. 1930. aastatel tungis rahvuslik aade kirikusse, tegeldi kiriku ilme rahvuspäraseks muutmisega.
Tiit Hennoste (Tartu Ülikool) rääkis teemal „Vabaduse tulemine. Eesti ajakirjandus ja tema keel Eesti Vabariigi algusajul”. Eesti Vabariigi tekke ajaks oli eestikeelse ajakirjanduse traditsioon juba olemas. Ajakirjanduses muutus siiski sel ajal palju: välja kujunes ajakirjandustööstus, kontsernid; ajalehest sai üha enam riikliku info vahendaja ja parteide käepikendus; leht muutus järjest enam kaubaks, kiiresti hakkas kasvama reklaami osa ajalehtedes; 1920. aastatel sündis kollane ajakirjandus oma stiiliga neutraalse kõrval jne.
Konverentsi järel asetati lilled J. V. Veski hauale Raadi kalmistul.
