Lauri Kettunen ja tema mälestusmärk
Lauri Einari Kettunen (10.09.1885 Joroinen – 26.02.1963 Läänemerel).
Doktoriväitekiri „Lautgeschichtliche Untersuchung über den Kodaferschen Dialekt“ (1913). Läänemeresoome keelte professor Tartus (1919–1925) ja Helsingis (1929–1938); eesti keele ja läänemeresoome keelte professor Helsingi Ülikoolis (1939–1953); Soome Teaduste Akadeemia liige (alates 1932). Teaduslikud seltsid, mille liige ta oli: Kotikielen seura, Suomalais-ugrilainen seura, Suomalaisen kirjallisuuden seura Soomes ja Emakeele Selts Eestis.
Soome keele alal on Lauri Kettuse suursaavutuseks 3-köiteline murdeatlas; poleemika keelekorralduse põhimõtete üle kutsus esile tema liberaalne „Hyvää vapaata suomea“. Eesti keelest kirjutas ta „Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul“, „Lauseliikmed eesti keeles“, „Viron kielen äännehistorian pääpiirteet“ ja „Eestin kielen äännehistoria“ ning M. J. Eiseni materjalidele toetudes eesti kohanimede etümoloogiasõnaraamatu „Etymologische Untersuchung über Estnische Ortsnamen“; ta koostas ka sõnaraamatuid ja õpikuid.
Emakeele Seltsi asutaja ja esimese esimehena (aastatel 1920–1925) suunas ta seltsi tegevust murdekogumisel, keelekorralduses ja perekonnanimede eestistamisel („Eestlasele Eesti nimi“), samuti eesti keele kasutusõiguste laiendamisel. Lauri Kettunen oli Soome suurimaid estofiile. Ta oli Eesti Abistamise Peakomitee eriesindaja Vabadussõjas, üritas oma kontakte kasutades päästa soomepoisse ja toetas aktiivselt välis- eestlasi; tõlkis Bernard Kangro luuletusi. 1960. aastal avaldas ta eestikeelse luulekogu „Südame sillad“. Ta oli Soome kelgu „maaletooja“.
Lauri Kettunen sooritas keeleuurimisretki vadjalaste, vepslaste, liivlaste ja karjalaste ning metsasoomlaste juurde ja avaldas kogutu põhjal nende keelte käsitlusi. Hõimuliikumist edendades soodustas ta Tartu kujunemist üheks soome-ugri uuringute rahvusvaheliseks keskuseks.
