Liivi rahva ajalugu oli 20. sajandil mitmeti samavõrd ränk kui 13. sajandil, kui lõppes nende muistne vabadusaeg. Ometi olid liivlastelgi oma kroonimata kuningad ja eestkõnelejad, innukad liivi keele ja kultuuri hoidjad nii oma rahva hulgast kui ka naabrite seast. 20. sajandi teisel poolel oli neist üks silmapaistvam Eduard Vääri (1926–2005). Suurt kasvu, hea rühi ja väärika käitumisega hallipäine professor, keda liivlased olid õppinud tundma juba noore keeleuurijana, sobis suurepäraselt liivi saadikuks suhtlemisel nii välisriikide presidentide, kohalike võimukandjate kui ka maailma eri otstest tulnud huvilistega, kes olid enda jaoks avastanud liivi keele ja kultuuri rikkused.
Eduard Vääri jõudis esimest korda Kuramaa liivi küladesse 1948. aastal Tartu ülikooli üliõpilasena, kui toimus esimene sõjajärgne ekspeditsioon liivlaste juurde. Rohkem kui poole sajandi jooksul valmis Väärilt hulgaliselt liivi keele ja kultuuri alaseid uurimusi, ülevaateid ja ettekandeid. Käesolevasse raamatusse koondatud Eduard Vääri liiviteemalistes kirjutistes avaneb liivi keele ja liivlaste käekäik läbi sajandite.