Köögijutust üleriigiliseks keelesündmuseks. Wiedemanni keeleauhind 35

Jüri Valge ettekanne F. J. Wiedemanni keelepäeval 22. septembril 2023 Väike-Maarja seltsimajas.

Köögijutust üleriigiliseks keelesündmuseks. Wiedemanni keeleauhind 35

Jüri Valge

Emakeele Selts

Just Irma ja Jüri Silla köögist Wiedemanni keeleauhinna seni veidi enam kui 35 aasta pikkune lugu algas. Eevi Ross on selle alguse ja esimesed 15 aastat kirja pannud oma raamatus „Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind 1989–2003“ (kordustrükk 2008), järgmisest 10 aastast leidub ülevaade raamatus „Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind 25“ (Valge 2013) ning veerand sajandit võtab omal moel kokku näidend „Kas siis selle maa keel … ?“. Neis väljaandeis kirja pandut pole mõtet korrata, küll aga on põhjust jälgida asutamisaegse auhinna arengut praegusele kujule, selle ümber toimunut ja vahest valgustada mõnda sellistki seika, millest seni pole palju juttu olnud.

Keeleauhinna laureaate on valitud kokku 4 dokumendi alusel. Aastail 1989–1992, 1993–1999 ja 2000–2003 tegid seda vastavalt Energia kolhoosi juhatus, Väike-Maarja vallavalitsus ning Rakvere notari Irma Rahnu büroos kinnitatud põhikirja alusel Wiedemanni keeleauhinna sihtasutus. Praeguseni maksev kord kehtib alates 27. oktoobrist 2003, kui Vabariigi President kuulutas välja „Riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse“ muudatuse, millega keeleauhinna väljaandmine seoti nimetatud seadusega.

Riiklik staatus tõi kaasa kindlustunde, et auhind ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel lihtsalt vaikselt ära ei kao, samuti selle, et keeleteema püsib pikema tähelepanu all novembri lõpust (mil kandidaatide esitamine välja kuulutatakse) kuni selle kätteandmiseni 24. veebruaril ja hiljemgi, sest esialgne tava keeletammikusse puu istutada jäi seadusest sõltumata alles.

Auhindamise põhjenduseks märgiti 1989. a „teenete eest eesti keele edendamisel, uurimisel ja korraldamisel“; 1993. a lisati „korrektne kasutamine“ ja 2000. a „õpetamine“. 2003. a fikseeriti põhjenduseks väljapaistvad teened „eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel“. Eeldusel, et laureaadi valijad reegleid täpselt jälgivad, on seadusega määratletud ala või kasutamise tõttu tunduvalt laiem esialgsest (ja). Lisatud on propageerimine; samal ajal kui edendamise ärajätmine ei muuda midagi, sest see mahub korraldamise alla.

Oluline muutus on loobumine võimalusest autasustada „kollektiive, asutusi ja organisatsioone“. 1993. a reeglites neid ei mainita, 2000. a nimetatakse võimalike autasustatavatena inimesi ning seadus fikseerib ühemõtteliselt ühe „füüsilise isiku“. Sellega on välistatud auhinna andmine ühel aastal mitmele keeleinimesele – nagu esimestel aastatel mõnel korral aset leidis. See vähendab küll võrdväärsete või võrreldamatute kandidaatide võimalusi, kuid olukorras, kus auhind on rahaliselt oluliselt suurem esialgu määratust, on selle ainult ühele laureaadile andmine paratamatu.

Auhinna suurus on selle esimestel aastatel täpselt kirjas: 1989. a 1000–2000 rubla (umbes professori kuupalk), 1993. a 2000 krooni. Seaduse alusel määratava maksuvaba auhinna suurus oli HTMi kodulehe andmeil aastail 2004–2018 32 000 ja alates 2019. aastast 65 000 eurot.

Auhinna määramise kuupäevaks kinnitati selle esimestel aastatel Johann Ferdinand Wiedemanni sünniaastapäev 30. märts (üleandmisega emadepäeval), 2000. a jäeti see lahtiseks ning riikliku auhinna kohta on seaduses fikseeritud, et see antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeval. Auhinna kätteandmise kohta seadus ei täpsusta. Tavaliselt tehakse seda Teaduste Akadeemia kaunis saalis Kohtu 6. Tallinnale lisaks on laureaate õnnitletud aga ka Tartus ja Pärnus ning auhinna algusaegadel Mädapeal ja siin Väike-Maarjas.

Keele- ja kirjandusinstitutsioonide esindajaist koosnevad žüriid valisid laureaadi ka auhinna algusaastail, kuid nende moodustamise ja töötamise põhimõtted olid täpsemalt määratlemata. Alates 2003. aastast moodustab 9-liikmelise, fikseeritud töökorraga auhinnakomisjoni haridus- ja teadusministri ettepanekul Vabariigi Valitsus ning valitsus määrab selle soovitusel ka laureaadi.

Auhinnakandidaatide esitamine ning nende avalikustamine olid kuni 2003. aastani täpsemalt reeglistamata (valdavalt vähemalt viimast ei toimunudki). Seaduses said reeglid paika: laureaadikandidaate saavad esitada eesti keele või kultuuri alal tegutsevad/tegutseda võivad juriidilised isikud, Haridus- ja Teadusministeerium ning auhinna senised laureaadid. Ilmselt on esitamise õigusega institutsioonide ja isikute täpne määratlemine suurendanud võimalike kandidaatide hulka. Seadus näeb ette ka, et „Keeleauhinna komisjon avalikustab nõuetekohaselt esitatud ettepanekud ja nende esitajad üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt iga aasta 1. veebruariks.“ Kuni 2012. aastani seda ka tehti, hiljem on see seadusenõue kahjuks unustatud. Nominentide avalikustamine – nagu teiste sama seaduse alusel antavate riigipreemiate puhul – võimaldaks mitmekesisemalt sisustada Väike-Maarja keeleauhinna keelepäevi, rääkimata sellest, et ainult ühele laureaadile antava auhinna puhul on ka nominendiks olemine suur au.

2003. a seadusemuudatusega säilitati järjepidevus 1989. a loodud rahvaalgatusliku auhinnaga mitmes mõttes. Ainsana teiste riiklike tunnustusavalduste hulgas on keeleauhinnal nimi ning kummarduseks auhinna asutajaile tuleb pidada sedagi, et seda ei nimetatud ümber preemiaks, nii nagu teaduse, kultuuri ja spordi puhul on. Tegelikkuses võib see kahjulikki olla, sest meediakajastustes kiputakse kohati veel praegugi keeleauhinda tähelepanuta jätma, samal ajal kui preemiatest räägitakse. Oluline on, et auhinna asutamisaastaks loetakse endiselt 1989. aastat ja laureaatide arvestuski algab samast aastast; esimestel laureaatidel on hilisematega samad õigused. Mis Wiedemanni nimesse puutub, siis oleks mõni aasta hilisema asutamise puhul vahest teisigi võimalusi rohkem kaalutud, tollastes poliitiliselt ebakindlates oludes oli Wiedemann aga kindla peale minek.

Kokkuvõttes võib auhinna riiklikuks kujundajate tunnustuseks öelda, et enamik asjaosalistest ei käsitlenud toimuvat väärt rahvaalgatuse kaaperdamisena riigi poolt, vaid selle edasiarendamisena – kuigi määramisprotsessi kodususe riiklikule bürokraatiale loovutamise hinnaga. Tõsiasi on seegi, et riigiauhinna loomine ei läinud sugugi libedalt: esimesest algatuskoosolekust HTMis 22. oktoobril 2001 kuni 15. novembrini 2003, mil Vabariigi President „Riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse“ muudatuse välja kuulutas ja keeleauhinna senisele seadusele juurde „kleepis“, kulus 2 aastat.

Alguses oligi kavas eraldi keeleauhinna seadus, milline mõte muutus ettepanekuks täiendada olemas olevat riigipreemiate ja –stipendiumide seadust. Tagantjärele võib öelda, et vahest on teiste valdkondadega ühes seaduses olemine keelevaldkonnale kasulikki olnud. Küll aga jäi kasutamata mõni võimalus, mida selline kooselu pakub: nimelt näeb seadus ette preemiad „pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest“ ja lisaks neile ka 5 preemiat eelmise kalendriaasta väljapaistvate tööde eest. Tuleb tunnistada, et keeleauhinna „riigistajatel“ jäi eelmise kalendriaastaga eraldi arvestamine kahe silma vahele. Veidi hiljem viga küll märgati ning üritati parandada, aga ebaõnnestunult. Keelevaldkonna väärtustamiseks asutati 2006. aastal HTMi välja antav aasta keeleteo auhind, millel riiklikku staatust ega sellega seotud säilimiskindlust ja tulumaksuvabastust pole. Miinuste kõrval tähendab see küll poliitilist sõltumatust (eriti rahvaauhinna puhul), mida riigiauhinnal paratamatult olla ei saa. Kui kunagi peaks kõne alla tulema kehtiva seaduse üle vaatamine, siis võiks kaaluda ka Wiedemanni keeleauhinna selgemat määratlemist elutööauhinnana (millele viimati juhtis tähelepanu Tõnis Lukas), samuti selle kõrvale riikliku aastaauhinna asutamist.

Wiedemanni keeleauhinna on 35 aasta jooksul saanud kokku 43 teenekat meest ja naist. Esimestel aastatel auhinnakandidaatideks esitatute kohta andmed puuduvad, alates 2003. aastast on kokku esitatud 44 kandidaati, neist 20 korduvalt; laureaadiks on valitud 20, neist esimesel esitamisel 6.

Auhinna enese kõrval väärivad kindlasti tähelepanu need algatused, mis on tehtud sellega seoses. Laureaat istutas puu ja pidas kõne ka enne 2003. aastat, ent 13. mail 2004 otsustasid Väike-Maarja vallavalitsus, Emakeele Selts ja Haridus- ja Teadusministeerium varustada tammed laureaatide nimesiltidega ning püstitada pargi serva infotahvli Wiedemanni, keeleauhinna ja laureaatide kohta. Sama aasta 26. septembril, Euroopa keeltepäeval tehti otsus teoks.

Laureaadikõnest ja tema tutvustusest on arenenud keeleauhinna keelepäevade traditsioon. Tuntud uurijate kõrval on keelepäevadel sõna saanud ka õpilased Väike-Maarjast ja mujalt; osale viimastest on see olnud kindlasti esimene avalik keeleteemaline esinemine. Kevadelt on keelepäevad olude sunnil nihkunud sügisele – ja küllap on sellel oma eelisedki –, kuid vahest maksaks siiski kaaluda naasmist aprillilõpu ja eelkõige toimumisaja suhteliselt kindla kuupäeva juurde keeleürituste kalendris. Võib-olla mõelda veel kord läbi ka ettekannete teemad – et need oleksid mõistetavad võimalikult laiale kuulajaskonnale, eriti õpilastele siit ja ümbruskonnast, ning tagaksid üritusest rohke (vabatahtliku) osavõtu. Arutada võiks sedagi, kuidas „Georgi Söögitoa“ keelepäevalõunad rahastajatele vastuvõetaval viisil elus hoida. Keelepäevaliste mitteformaalsete suhtlemisvõimaluste ning üritusele täiesti omanäolise väikemaarjaliku õhkkonna loomiseks on neil koosistumisel suur tähtsus.

Keelepäevade ideed arendades korraldati aastail 2008–2018 Väike-Maarjas 3 konverentsi „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa“ (viimasel puhul koos Lurichi mälestusmärgi avamisega ja kahasse Rakverega). Eriti rõhutati konverentsi nime järgset emakeelsuse aspekti kahel esimesel konverentsil: esimesel esinesid oma emakeeles Soome, Rootsi, Vene, Ungari, Läti ja Saksa külalised, teisel pakuti võimalus kasutada oma emakeelt rahvusvahelisel üritusel saamidele, liivlastele, maridele, udmurtidele ja komidele, lisaks sakslastele ja ungarlastele (korraldajad tagasid ettekannete tõlke eesti keelde).

Esimese konverentsiga seoses ja keeleauhinna asutamise 20. aastapäeva puhul võeti kasutusele tammelehtedega ümbritsetud taustal oleva W-tähe kujutisega laureaadimärk. Märgid on nummerdatud ning nende saajate nimed kirjutatakse HTMi auraamatusse. Märgi nr 1 sai Mati Erelt (koos temaga said selle ka eelmised elus olevad laureaadid).

Konverentsidega seoses ilmus esimest 33 laureaati ja nende seisukohti tutvustav näidend „Kas siis selle maa keel … ? (kanti ette Anu Lambi ja Christofer Rajaveere lavastuses 2018. a Rakveres).

Kuigi konverentside jätkamine on tänavuste muljete põhjal küsitav või vähemalt probleemne,võiks võimalusel seda kaaluda. Nime ja seost keeleauhinnaga säilitades ning teemade ringi piirates tuleks tagada keelepäevade populaarsete käsitluste kõrval konverentside teaduslik tipptase ja leida konkurentsivaba koht keelesündmuste kalendris. Ei ole kahtlust, et väikese rahvaarvuga Väike-Maarja sellega hakkama saab ning teist toimumiskohta enda kõrvale ei vaja. On ju hakkama saanud nn väikeste keelte konverentside korraldajad Lõuna-Eestis.

Kui 30. märtsil 2005 möödus 200 aastat auhinnale nime andnud akadeemiku sünnist, moodustas HTM 3 ministeeriumi, Teaduste Akadeemia, Emakeele Seltsi, Eesti Keele Instituudi ning Väike-Maarja valla ja gümnaasiumi esindajaist juubelikomisjoni. Selle tegevus kestis juubeliaastast kauem, vahest tähtsaim oli komisjoni soliidne staatus ERKFi juurde Wiedemanni allfondi asutamisel. 27. oktoobril 2005 läks komisjoni nimel Haridus- ja Teadusministeeriumist teele kiri kõigile elus olevatele laureaatidele ettepanekuga „… asutada Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Wiedemanni fond eest keele õppe ja rahvusliku kasvatuse toetuseks.“ Nõusolekud koos esimeste annetustega tulid kõigilt, k. a Lennart Merilt, kes 30. novembril kirjutas: „Käesolevaga palun lugeda mind eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodava F. J. Wiedemanni allfondi asutajaks.“ 4. detsembril 2005 kirjutasid Tiiu Erelt ja Eri Klas asutamislepingule alla. Praeguseks on fondi toetanud kõik keeleauhinna laureaadid (lisaks kümnetele teistele annetajatele), fond ise on toetanud 32 abivajajat 11 044,29 euroga ning kujunenud oma 74 426,70-eurose põhikapitaliga ERKFi 177 allfondi hulgas suuruselt 12.-ks (30. 06.2023 andmed).

Kindlasti on mõndagi, mida võiks keeleauhinnaga seoses edasi mõelda ja vahest teokski teha. Formaat selleks on olemas: 2009. a 13. oktoobril kirjutasid HTMi, Emakeele Seltsi, Väike-Maarja valla ja Väike-Maarja gümnaasiumi esindajad alla tähtajatule ühiste kavatsuste protokollile Wiedemanni keeleauhinnaga seotud tegevuste korraldamiseks. Ükski neist ei ole üksi. Jõudu tööle!

35 aastat pärast Sildade köögiarutelu võib küsida, mida on nende algatatud auhind Eestile andnud. Üks on kindel, oluliselt rohkem, kui Sillad ise 80ndate lõpu innustust täis aastatel oskasid ette näha (nende esimene soov oli toetada kesistes tingimustes kesise palgaga töötavaid keeleinimesi). Wiedemanni keeleauhind on väärtustanud eesti keelega tegelevaid inimesi ning soodustanud kogu valdkonna tõusu teiste kultuuri- ja teadusaladega võrdväärsele tasemele. Laureaatidele on see andnud võimaluse tutvustada oma intervjuudes ja -artiklites eesti keelega toimuvat üldsusele professionaalsest ning erakonnapoliitikast vabast vaatenurgast. Laiemalt vaadates on auhind aidanud sisuga täita üleilmastumisajastul ununema kippuvat põhiseaduse preambulit, olnud laureaatide poliitkorrektsuse piiril seisva rahvusliku mõtte- ja keelekasutusega nagu laulupidu.

Paraku peab tõdema, et keelel ei ole tänapäeval sellist eesti ühiskonda siduvat jõudu, nagu oli 35 aastat tagasi. See, mis meid seni siiani on toonud, ei pruugi enam edasi viia. Uue olukorraga peavad arvestama, vastutust jagama ning keele ja keeleauhinna eest hea seisma nii riik, kõikvõimalikud institutsioonid kui ka – ja eelkõige – üksikisikud. Kergeid aegu pole eesti keele jaoks olnud ega tule. Riigiauhinna olemasolust sõltumata pole kadunud rahvaalgatuste tähtsus.

Mida on auhind seni pakkunud Väike-Maarjale? Wiedemanni nime kandev auhind ja sellega seostuv on selge näide sellest, et Eestis toimub olemuslikult tähtsaid sündmusi ka suurtest keskustest kaugemal. Osalus nendes on aktiviseerinud kogu asula; nimetatagu vaid vallavalitsust, kooli, ametikooli, rahvamaja, muuseumi, Georgi Söögituba, kirikut. Keeleauhind on kujundanud võimsa jätku Jakob Tamme ja Jakob Liivi, Märt Meose ja Eduard Leppiku, miks mitte ka Georg Lurichi loodud kultuuritraditsioonidele. Auhinnata poleks olnud suuremat põhjust siduda Väike-Maarjaga ka Wiedemanni nime.

Keeletammiku ning iga-aastaste keelepäevade kaudu on Väike-Maarja saanud võimaluse olla aeg-ajalt Eesti keele- ning ka poliitilise elu uudisekünnist ületavaks keskuseks (sellega seoses tänu ka Ago Gaškovile). Keeletammed koos tänavu uuendatud nimetahvlitega on teinud Väike-Maarja noorest tammikust kultuurilise, lingvistilise ja pedagoogilise vaatamisväärsuse. Kauni kujundusega uued tahvlid on selgelt põhjus, miks esitada tehtu tänavuse keeleteoauhinna kandidaadiks.

Siinsete keeleauhinnakonverentside kaudu on Väike-Maarja saanud rahvusvaheliselt tuntumaks, kohaks, kus on antud oma panus soome-ugri keelekoostööle ning arutletud väikese kasutajaskonnaga keelte probleemide ja arenguvõimaluste üle.

Miski ei toimu ilma missioonitundeliste, kohusetundlikult tööülesandeid täitvate või vabatahtlikult tegutsevate inimesteta. Keeleauhind on pakkunud võimaluse paljudele väike-maarjalastele: Irma ja Jüri Sild, Indrek Kesküla ja Olev Liblikmann, Ilve Tobreluts ja Aare Treial, Ellu Moisa, Irene Kaldma, Ly Ipsberg, gümnaasiumi emakeeleõpetajad jpt. Loetelu pole kindlasti täielik.

Wiedemanni keeleauhinna loonute, saanute ja seda elus hoidnute esimene põlvkond on vahetumas. Tehtut pole vaja häbeneda. Vastupidi: selle üle võib tunda rõõmu ja uhkust. Aitäh kõigile, kes keeleauhinna eest seni on hea seisnud. Aitäh, Väike-Maarja!